Paljude jaoks tähistab mai esimene päev kevade{0}}aega lillede, festivalide ja võib-olla ka tervitatava pika nädalavahetuse jaoks. Kuid sadade miljonite inimeste jaoks üle maailma on 1. mail palju sügavam ja võimsam tähendus. See on rahvusvaheline töötajate päev, mida tuntakse ka kui tööpäeva või maipäeva-, mis on pühendatud töötavate inimeste panuse austamisele ja pikka, sageli verist võitlust töötajate õiguste eest meenutamisele.
Kuigi maipüha tähistatakse sageli riigipühana, on maipüha tõeline tähtsus juurdunud võimsas protestide, ohverdamise ja jätkuva võitluse eest õiglase kohtlemise, ohutute tingimuste ja inimväärikuse eest töökohal.
Haymarketi afäär: maipäeva sünd
Rahvusvahelise töötajate päeva lugu ei saa alguse mitte muistsest Euroopast, vaid 19.-sajandi Ameerika tööstuslikust südamest. 1880. aastatel olid töötingimused USA-s jõhkrad. Mehed, naised ja isegi lapsed töötasid tavaliselt 12, 14, isegi 16 tundi päevas kuus päeva nädalas ebaturvalistes tehastes väikese palga eest.
Võitlusest kaheksatunnise{0}}tunnise tööpäeva pärast sai areneva töölisliikumise keskne hääl. 1. mail 1886 alustasid sajad tuhanded töötajad üle kogu USA üldstreigi, mis tuli tänavatele nõudma tööpäeva piiramist kaheksatunnisele. Chicago linn sai selle liikumise epitsentriks.
Protestid jätkusid päevi. 3. mail puhkes McCormick Reaper Worksi tehases kaklus streikijate ja streiki{2}}rikkujate vahel ning politsei avas rahva pihta tule, tappes vähemalt kaks töötajat. Nördinud töölisjuhid kutsusid järgmisel õhtul, 4. mail Chicagos Haymarketi väljakul protestima.
Miiting algas rahulikult. Kuid kui öö läks edasi ja rahvas hakkas laiali minema, saabus politseikontingent ja käskis ülejäänud rahval laiali minna. Sel hetkel viskas tundmatu inimene dünamiidipommi politsei rivisse. Sellele järgnenud plahvatuses ja tulistades hukkus seitse politseinikku ja vähemalt neli tsiviilisikut ning kümned said haavata.
Juhtum kutsus esile üleriigilise hüsteerialaine ja karmi mahasurumise tööjõuaktivistide vastu. Kaheksa anarhisti üle anti vandenõu üle kohut kõrge süüdistusega ja juriidiliselt küsitava protsessi käigus. Neli poodi üles ja üks sooritas vanglas enesetapu. Haymarketi afäärist sai ülemaailmne sümbol võitlusele töötajate õiguste eest ja äärmuslikule pikkusele, milleni riik selle mahasurumiseks läheb.
1889. aastal kuulutas Pariisis toimunud rahvusvaheline sotsialistide konverents 1. mai rahvusvahelise protestipäevaks, et mälestada Haymarketi märtreid ja jätkata võitlust kaheksatunnise tööpäeva eest. Kuupäev valiti algse streigi auks, mis algas 1. mail 1886. Nii sündis rahvusvaheline tööliste päev.
Kahe tähendusega päev: mai vs. tööpüha
Ameerika Ühendriikide maipäeva ajalugu on ilmekas näide sellest, kuidas ajaloolist mälu saab kujundada. Tänaseni ei tähista USA ametlikult 1. mail rahvusvahelist töötajate päeva. Selle asemel tähistatakse talgupäeva septembri esimesel esmaspäeval.
See eraldamine oli tahtlik valik. 1890. aastatel püüdsid president Grover Cleveland ja teised juhid, kes olid ettevaatlikud maipäeva radikaalse, revolutsioonilise päritolu ja selle seotuse suhtes Haymarketi afääriga, luua mõõdukama, patriootilisema alternatiivi. Nad võtsid omaks eraldiseisva septembripüha, mille mõned osariigid olid juba vastu võtnud. See võimaldas USA-l tegelikult austada oma töötajaid, tunnustamata 1. maiga seotud võimsat ülemaailmset liikumist.
Enamikus mujal maailmas on 1. mai aga töötajate ametlik päev.
Mitmetahuline globaalne vaatlus
Tänapäeval tähistatakse rahvusvahelist töötajate päeva enam kui 80 riigis ja selle iseloom on väga erinev.
Protesti ja solidaarsuse päev: paljudes riikides, eriti Euroopas, Ladina-Ameerikas ja Aasias, tähistatakse 1. maid suurte organiseeritud marsside ja miitingutega. Ametiühingud, sotsialistlikud parteid ja anarhistlikud rühmitused juhivad rongkäike mööda linnatänavaid, kandes plakateid ja skandeerides loosungeid. Nad kasutavad seda päeva, et protesteerida kokkuhoiumeetmete, töökoha ebakindluse, madalate palkade ja ametiühingute võimu vastu suunatud rünnakute vastu. See on päev, mil näidatakse üles kollektiivset jõudu ja nõutakse paremat tööandjatelt ja valitsustelt. Sellistes linnades nagu Pariis, Berliin ja Istanbul võivad need kogunemised olla massilised ja tihtipeale kohtub politsei tiheda kohalolekuga.
Riigipüha ja puhkepäev. Paljude töötajate jaoks on maipüha lihtsalt hinnaline riigipüha-„tööliste puhkepäev”. See on perekondlike koosviibimiste, piknikute ja kevade saabumise nautimise aeg. Paljudes riikides on maipüha osa suuremast kevade tähistamisest, mille traditsioonid nagu tantsimine maipuu ümber, maikuninganna kroonimine ja muud rahvakombed. See iidsete kevadriituste ja tänapäevaste töövõitluste segunemine annab päevale ainulaadse, kihilise tähenduse.
Päev sotsialismiriikides: kommunistliku või sotsialistliku valitsemisajalooga riikides (nt Hiinas, Kuubal ja Vietnamis) on 1. mai traditsiooniliselt suur osariigi -sponsoreeritud püha. Keerulised paraadid, mis demonstreerisid rahvuslikku uhkust ja revolutsiooni saavutusi, olid tavalised ning töölisi kujutati riigi kangelasliku selgroona. Kuigi need paraadid on mõnes kohas muutunud harvemaks või kommertsialiseerunud, on see päev endiselt oluline ametlik püha.
Kaasaegne võitlus: miks maikuu on endiselt oluline
Automatiseerimise, kontsertide majanduse ja ülemaailmsete tarneahelate ajastul on maipäeva sõnum võib-olla asjakohasem kui kunagi varem. Töö iseloom muutub, tekitades töötajate solidaarsusele uusi väljakutseid.
Uberi ja Deliveroo-suguste ettevõtete ebakindlate töökohtade kasv on hägustanud tööpiire, jättes paljud ilma põhilise kaitse ja hüvedeta, mille eest eelmised põlvkonnad võitlesid,{0}}nt haigusraha, puhkusetasu ja ametiühingusse kuulumise õigus. Kaasaegsete töölisliikumiste esirinnas on sellised küsimused nagu sissetulekute ebavõrdsus, tööstress ja läbipõlemine ning võitlus elatusraha pärast.
Maipüha on oluline meeldetuletus, et õigusi, mida me sageli enesestmõistetavaks peame-8-tunnine tööpäev, 40-tunnine töönädal, nädalavahetused, miinimumpalk, tervise- ja ohutusreeglid ning tasustatud vaba aja idee, ei ole lihtsalt heatahtlikud tööandjad ega valitsused andnud. Need võideti kollektiivse tegevuse, ohverduse ja meie ees seisnud töötajate sihikindlusega.
Lõppkokkuvõttes on rahvusvaheline töötajate päev seotud solidaarsusega. See on päev, mil tuleb tunnistada, et olenemata meie töökohast, tööstusest või riigist on valdav enamus meist töötajad. See on päev, mil austatakse Haymarketi märtrite ja lugematute teiste õiglasema maailma eest võidelnud inimeste pärandit ning pühendutakse uuesti lõpetamata asjadele, mille eesmärk on tagada kõigi töötegijate väärikus, austus ja õiglus.
